Chondrichthyans, keda nimetatakse ka kõhrelisteks kaladeks, on rühm väga iidseid veeselgroogseid, ja kuigi neid ei ole nii palju ega nii palju kui mitmekesised nagu luukalad, nende morfoloogilised kohandused, ujumislihased, meeleorganid, võimsad lõuad ja röövloomad on andnud neile tugeva ökoloogilise positsiooni nende elukeskkonnas.
Lisaks sellele, et nad pärinevad luulise luustikuga esivanematelt, puudub neil luustik luustikus, mistõttu on neil kõhre luustik, ja see on selle peamine eristav tunnus. Kui soovite teada kõhrekalade teiste omaduste, nende nimede ja näidete kohta, jätkake selle artikli lugemist meie saidil ja me räägime teile sellest kõigest.
Kõhrekalade peamised omadused
Kõhrelisi kalu on kahte tüüpi. Järgmisena kirjeldame selle peamisi omadusi:
Elasmobranchs (haid ja raid)
Sellesse rühma kuuluvad haid ja raid. Mõned neist on lihasööjad, kes otsivad oma saaki haistmisorganite kaudu, kuna neil on halvasti arenenud nägemine Praegu on 8 haide seltsi rohkem kui 400 liigiga ja 4 kiirte seltsid ligi 500 liigiga. Haide puhul on enamikul neist järgmised omadused:
- Keha: fusiformne keha, ees terav kõnepult kõhusuuga. Keha otsas on heterotserkaalne saba, see tähendab, et sellel on kaks erineva kuju ja ehitusega laba, millest üks sisaldab lülisamba otsa ja ees on paar rinnauiime, a. paar vaagnauime ja kaks paaritut seljauime. Meestel muudetakse vaagnauimed eesmiselt suguelundiks kopulatsiooniks ja neid nimetatakse müksopterüügideks, pterygopodiaks või klambriteks.
- Nägemine, nahk ja retseptororganid: neil on paaris ninasõõrmed, ventraalsed ja suu eesmised. Silmadel puuduvad silmalaud, kuigi mõnel liigil on õhutusmembraan ja igaühe taga on spiraal. Nahk on kõva ja mõne liigi liivapaberiga sarnane, sellel on tahapoole suunatud plakoidsoomused, mida nimetatakse ka dermaalseteks soomusteks, mis on paigutatud turbulentsi vähendav alt. Piki keha ja pea on neil neuromastid, retseptorid, mis on vibratsiooni ja veevoolude suhtes äärmiselt tundlikud. Neil on ka spetsiaalsed retseptorid, mis võimaldavad neil oma saaki tuvastada kiirgava elektrivälja järgi, ja need on Lorenzini ampullid, mis asuvad peas.
- Dientes: hambad ei ole lõualuu külge liidetud ja neil on kaks rida, tagumine asendab reast kadunud hambaid ees ja nii on neil alati uued hambad. Need võivad olenev alt liigist olla hambulise kujuga, toidu lõikamiseks teravad, haaramisfunktsiooniga ning kiirte puhul lamedad hambad, mis võimaldavad pindadel kraapida.
- Skelett ja ujumine: neil on mineraliseerunud kõhreline luustik ja mitte kondine nagu ülejäänud kaladel. Lisaks puudub neil ujupõis ja see tähendab, et nad ujuvad pidev alt või püsivad põhjas paigal, sest muidu vajuks ära. Teisest küljest on neil mahukas maks, mis sisaldab lipiide (skvaleeni), mis samuti takistab vajumist.
Holocephali (kimäärid)
See väike rühm koosneb tänapäeval ligikaudu 47 liigist. Anatoomiliselt on sellel segu elastsest oksast ja luust kalast:
- Keha: neil on väga uudishimulik kuju, nende keha on piklik ja pea on väljaulatuv ning neil on klambritaoline struktuur, mis võimaldab neil emast kopulatsiooni ajal käes hoida. Tema koon meenutab küüliku oma ja saba on piitsakujuline.
- Lõua ja hambad: neil pole hambaid, vaid pigem laiad ja lamedad plaadid. Ülemine lõualuu on erinev alt teistest täielikult kolju külge sulandunud ja se alt tulebki selle nimi (holo=kokku, kõik ja cephalo=pea).
- Suurus: nende pikkus võib ulatuda kuni 2 meetrini.
- Kaitse: selle seljauimel on mürgine selg.
- Toit: nende toitumine põhineb koorikloomadel, molluskitel, okasnahksetel, väikestel kaladel ja vetikatel, toiduainete segul, mida nad jahvatavad sööda.
Ülejäänud omadused, mis puudutavad nende paljunemist ja troofilist ökoloogiat, on sarnased ülejäänud kondrihtialastega.
Kuidas kõhrelised kalad ujuvad?
Nagu juba mainitud, on elasmooksadel nahakaalud, mis võimaldavad neil ujumise ajal turbulentsi vähendada. Teisest küljest saavad nad koos lipiididega koormatud maksa, õhu neelamisvõime ja uimedega suurepärased ujujad ja need kohandused võimaldavad neil püsida veesammas. Paaritud uimed võimaldavad sellel veereda ja paarisuimed kontrollivad seda. Teisest küljest võimaldab sabauim, olles heterokeraalne, juhtida tõukejõudu ja tekitada vedrustusjõudu.
Kiirte puhul on nad kõik kohanenud eluks veepõhjas ja nende kehad on lameda kujuga ja paarisuimedega suurendatud ja pea külge liidetud, mis ujumisel toimivad tiibadena. Nende hambad on lamedad ja pindu kraapima ja toitu jahvatama, milleks on sageli koorikloomad, molluskid ja sageli väikesed kalad.
Nende piitsataolised sabad lõpevad ühe või mitme ogaga, mis on mõnel liigil ühendatud mürginäärmetega. Neil on ka mõlemal pool pead elektriorganid, mis tekitavad lööke, mis võivad saakloomi või kiskjaid uimastada.
Lisaks sellele, et teate, kuidas nad ujuvad, kutsume teid ka teadma, kuidas haid magavad?
Kõhreliste kalade paljunemine
Kõhrekaladel on sisemine viljastumine ja erinevad paljunemisviisid, mida näeme allpool:
- Oviparous: nad munevad munakollasega koormatud munad kohe pärast viljastamist. Paljud haid ja raid munevad oma munad sarvjas kapslisse, mille otsad moodustavad kõõlusetaolisi filamente, mis aitavad neil kleepuda esimese tugeva esemega, mida nad puudutavad, ja embrüo võib sees olla 6 kuud kuni 2 aastat. Üldjuhul esineb see moodus väikestel ja põhjaloomadel ning nad võivad muneda kuni 100 muna.
- Viviparous: neil tekib autentne platsenta, millest embrüot toidetakse. See paljunemisviis on hõlbustanud selle rühma evolutsioonilist edu. Esineb peaaegu 60%-l kondrihtadel ning suurtel ja aktiivsetel liikidel.
- Ovoviviparous: hoidke embrüot munajuhas, kuni see areneb ja toitub oma munakollasest kuni sünnini. See omakorda tutvustab embrüo erinevat tüüpi toitmist, näiteks letitotroofiat, kus embrüot toidab munakollane; histotroofia, kus embrüot või embrüoid toidetakse vedelikust (histotroof), mida toodavad emaka sisepinnal olevad villid. Teisest küljest on oofagia, kus embrüo toitub viljastatud munadest, kui nad on emakas; ja lõpuks on olemas adelfofaagia ehk emakasisene kannibalism, kus kõige tugevam esimesena koorunud embrüo sööb ära oma koorunud või koorunud õed-vennad.
Neil puudub vanemlik hoolitsus, nii et kui embrüod kooruvad, saavad nad ise hakkama.
Kõhreliste kalade nimed ja näited
Hondrihthyans (khondro=kõhr ja ikhthys=kala) on selgroogsete klass, mis hõlmab alamklasse Elasmobranchs (haid, raid) ja Holocephalians (kimäärid) ning mõlema rühma vahel on hinnanguliselt rohkem kui 900 liiki, enamik neist on merelised ja mõned magevee- või eurihaliinid, st veed, milles on erinev soolade kontsentratsioon.
Haide näited
Haid jagunevad suureks hulgaks liikideks, seega nimetame siin nende praegused 8 järgu ja näited neist igaühe kohta:
- Heterodontiformes – siin leidub sarvilisi haid, näiteks Heterodontus francisci. Nad on väikese suurusega ning elavad India ookeani ja Vaikse ookeani lääneosa soojades ja parasvöötmes vetes, Atlandi ookeanis neid ei leidu.
- Scualiformes: sellesse rühma kuuluvatel liikidel puudub õhutusmembraan ja pärakuim. Nad elavad Atlandi ookeani sügavates vetes. Nad on keskmise suurusega ja mõnel liigil on seljauimedel mürgised ogad, näiteks Squalus acanthias.
- Pristioforiformes: sellesse rühma kuuluvad nn saehaid. Neil on piklik ja sakiline saekujuline nägu, mis segab muda ja otsib oma toitu, mis põhineb kalmaaridel, krevettidel ja väikestel kaladel. Näiteks on Jaapanile tüüpiline Pristiophorus japonicus.
- Squatiniformes: hõlmab ingelhaid, neil on lame kuju ja laiad rinnauimed, mis meenutavad kiiri, näiteks Squatina squatina, nn. inglikala. Nende levik on üsna lai, kuna neid leidub Atlandi ookeanis, Vahemeres, Surnumeres ja Põhjameres. Mõned liigid võivad sooritada rännet.
- Hexanchiformes – see hõlmab tänapäeval kõige primitiivsemaid haid. Üks näide on Hexanchus nakamurai, suuresilmne lehmhai, mida leidub Atlandi ookeanis ja India ookeanis. Kuigi see tundub ohtlik, toitub ta selgrootutest ja on inimesele kahjutu.
- Orectolobiformes: Need on lühikese nina ja väikese suuga soojaveehaid. Nad elavad meredes ja ookeanides üle kogu maailma. See hõlmab suurimat eksisteerivat hai, vaalhai Rhincodon typus. Ta asustab soojades troopilistes ja subtroopilistes vetes, toitub filtreerimise teel, mis lisaks välimusele muudab ta vaaladega sarnaseks.
- Carcharhiniformes: see järg on kõige mitmekesisem, seda leidub kogu maailma troopilistes, parasvöötmes ja sügavates vetes. Sellel on piklik koon ja suur suu, sellel on silmi kaitsev nitseeriv membraan. Siia kuuluvad üks tuntumaid haisid, näiteks tiigerhai Galeocerdo cuvier, mis kannab oma nime selle külgedel ja seljal olevate triipude tõttu.
- Lamniformes: need on tuntuimad haid, näiteks valgehai Carcharodon carcharias, mis on kuulus selle poolest, et on liik, mis ründab sageli inimesi. Ta elab peaaegu kõigi ookeanide soojades ja parasvöötme vetes.
Näited kriipsudest
Triibud on klassifitseeritud 4 järjekorda:
- Rajiformes: Need on nn tõelised kiired. Liike võib leida kõigist ookeanidest, Arktikast Antarktikani. Siin on näiteks Lõuna-Ameerika troopiliste vete asukas mageveeraied Potamotrygon motoro. Nad kardavad nõela pärast, mis neil sabauime otsas on, kuna on registreeritud rünnakuid inimeste vastu.
- Pristiformes: neid nimetatakse saekaladeks, kuna neil on pikk koon hambaid täis, nagu Pristis pectinata, millel on samuti lame keha ja tiivulised rinnauimed. Nad elavad Aafrika, Austraalia ja Kariibi mere troopilistes ja subtroopilistes vetes ning peavad öösel jahti. Neid ei tohiks segi ajada haikiiridega, kuna need kuuluvad teise rühma.
- Torpediniformes: neid nimetatakse tavaliselt torpeedokiirteks või elektrikiirteks, kuna need võivad tekitada elektrilöögi, et saakloomi või kiskjaid elektriga uimastada elundid, mis asuvad rinnauimede aluses. Nad on kõigi maailma parasvöötme ja troopiliste merede asukad, näiteks Atlandi ookeani ja Vahemere vetes elav torpeedo Torpedo.
- Myliobatiformes: on Rajiformesiga tihed alt seotud rühm, kuna nad on nendega väga sarnased. Nad on maailma suurimad kiired ja siia kuulub ka mantarai Mobula birostris, kelle sabauimes puudub nõel. Nad elavad soojaveelistes meredes üle maailma.
Teid võib huvitada ka see teine artikkel meie saidil süvamereloomade kohta.
Näited holotsefaalidest
Holotsefaaliaid liigitatakse ainult ühte järjekorda, Chimaeriformes, rühma, kuhu kuuluvad kimäärid ehk kummituskalad. Siin on ainult kolm perekonda:
- Callorhynchidae.
- Rhinochimaeridae.
- Chimaeridae.
Erinevusi nende vahel on vähe, mõnel liigil on väga pikk nina, mille närvilõpmed võimaldavad tuvastada väikest saaki. Näiteks võib tuua hariliku kimääri Chimaera monstrosa, kes elab Atlandi ookeanis ja Vahemeres.
Nüüd, kui teate kõhreliste kalade kohta rohkem, soovitame teil lugeda seda teist artiklit 9 ilma luudeta looma kohta.
