Kui me räägime armastuse tegudest, on lapsendamine üks neist ja mitte ainult meie liigi jaoks. Mõnikord piisab sõnadeta, kuid pilguga, et mõista, mida meie koerad tunnevad. Kui me läheme loomade varjupaika ja vaatame nende väikseid nägusid, siis kes julgeb öelda, et nad ei ütle: "adopteeri mind"?! Pilk võib peegeldada looma hinge ja tema vajadusi või tundeid.
Meie saidilt tahame sõnadesse panna mõned tunded, mida arvame nägevat adopteerida sooviva koera silmadest. Kuigi kirju meilide ja suhtlusvõrgustike ilmumise tõttu tänapäeval peaaegu ei kasutata, on see iga kord kena žest, kui neid saame, ja panevad meid naeratama.
Sel põhjusel paneme sõnadesse selle, mida meie arvates loom pärast adopteerimist tunneb. Väike Prints ütles seda juba oma raamatus: "T altsutage mind ja ma olen universumi kõige õnnelikum olend". Nautige seda kaunist kirja adopteeritud koer alt omanikule
Kallis omanik,
Kuidas me saame unustada selle päeva, kui sisenesite varjupaika ja meie pilgud kohtusid? Kui on olemas selline asi nagu armastus esimesest silmapilgust, siis ma arvan, et see meil oligi. Jooksin sind tervitama koos 30 teise koeraga ja haukumise, urisemise ja paituste vahel Tahtsin, et sa mind nende kõigi seast valiksid Ma vaatasin sind pidev alt, ega sina minus, su silmad olid nii sügavad ja õrnad… Kuid peagi panid teised sind mu pilgud maha võtma ja ma olin heitunud nagu nii mõnigi teine kord. Jah, te arvate, et ma olen kõigiga selline, mulle meeldib armuda ja armuda, ikka ja jälle. Aga ma arvan, et seekord põhjustasin sinus midagi, mida varem polnud juhtunud. Sa tulid mind tervitama mu puu alla, kus ma varjusin iga kord, kui sadas või kui nad mu südame murdsid. Samal ajal, kui varjupaiga omanik üritas sind suunata teiste koerte juurde, kõndisid sa vaikides minu poole, kus crush oli lõplik. Tahtsin olla huvitav ja mitte nii väga saba liputada, avastasin juba, et vahel hirmutab see tulevasi omanikke, aga ei saanud, kopteri kombel pöörlemist ei lõpetanud. Sa mängisid minuga 1 või 2 tundi, ma enam ei mäleta, aga ma olin väga-väga õnnelik.
Kõik head asjad saavad ruttu otsa, öeldakse, tõusid püsti ja kõndisid majakese poole, kust tuleb toit, vaktsiinid ja palju muud. Ma saatsin sind seal hüpates ja õhku lakkudes, aga sa ütlesid mulle, et rahune maha… Rahune maha? Kuidas ma saaksin rahulik olla? Ma olin su juba leidnud. Sul läks seal oodatust veidi kauem aega… Ma ei tea, kas see oli tunde, minuteid, sekundeid, minu jaoks terve igavik. Läksin tagasi oma puu juurde, kus ma end kurb olles peitusin, aga seekord peaga teistpidi vaadates mis ei olnud uks, mille kaudu sa olid kadunud. Ma ei tahtnud olla tunnistajaks, kui sa välja tulid ja ilma minuta koju lähed. Otsustasin magada, et unustada, mitte olla tunnistajaks just juhtunud maagilisele hetkele.
Järsku kuulsin oma nime, see oli varjupaiga omanik, mida ta tahab? Kas sa ei näe, et ma olen kurb ja nüüd ei viitsi süüa ega mängida? Aga kuna ma olen sõnakuulelik, siis pöörasin end ümber ja seal sa olid, kükitanud ja naeratad mulle, sa olid juba otsustanud, et ma lähen sinuga koju.
Jõudsime koju, meie koju. Ma kartsin, ma ei teadnud midagi, ma ei teadnud, kuidas käituda, nii et ma otsustasin sulle järgneda, kuhu iganes sa tahad mind viia. Sa rääkisid minuga nii arms alt, et sinu võludele oli raske vastu seista. Sa näitasid mulle, kus ma magan, kus söön ja kus sina. Mul oli kõik vajalik olemas, isegi mänguasjad, et mul igav ei hakkaks, kuidas sa võisid arvata, et mul hakkab igav? Mul oli nii palju avastada ja õppida!
Möödusid päevad ja kuud ning teie kiindumus kasvas koos minu omaga. Ma ei hakka süvenema aruteludesse selle üle, kas loomadel on tundeid või mitte, ma lihts alt räägin teile, mis minuga juhtub. Täna saan lõpuks öelda, et kõige tähtsam asi minu elus oled sina Mitte jalutuskäigud, mitte toit, isegi mitte see armas koer, kes elab korter maas. See oled sina, sest ma olen alati tänulik, et valisite mind kõigi seast.
Minu elu iga päev jaguneb hetkedeks, mil sa minuga oled, ja hetkedeks, mil sa pole. Ma ei unusta kunagi päevi, mil saabusid töölt väsinuna ja naeratades ütlesid mulle: kas lähme jalutama? või kes tahab süüa? Ja mina, isekas, ei tahtnud sellest midagi, lihts alt sinuga koos olla, plaanil polnud tähtsust.
Nüüd, kui mul on juba mõnda aega halb olla ja sa oled mu kõrval maganud, tahtsin kasutada juhust ja kirjutada see sulle, et saaksid seda terve elu endaga kaasas kanda. Ükskõik kuhu ma ka ei läheks, ma ei suuda sind kunagi unustada ja olen alati igavesti tänulik, sest sa oled parim asi, mis minuga kunagi juhtus
Aga ma ei taha, et sa jääks kurvaks, kõnniks uuesti sama teed, vali uus armastus ja anna talle kõik, mis sa mulle andsid ja ta ei suuda sind kunagi unustada. Teised väärivad sellist omanikku nagu mul oli, parimat!
