The Diptera (liik Diptera) on lendavate putukate rühm, mis koosneb muu hulgas kärbestest, sääskedest ja hobukärbestest. Selle rühma liikmeid iseloomustab väga lühike elutsükkel, umbes 30 päeva, nagu on selgitatud käesolevas artiklis: "Kärbeste elutsükkel". Kärbestele keskendudes on tuntud esindajad nagu puuviljakärbes, tüüpiline puu- ja juurviljadele asuv kärbes või meie kodudes kõige levinum kodukärbes. Mõned kärbsetüübid toituvad õietolmust ja nektarist, teised viljadest ja õitest ning mõned on hematofaagilised ehk tarbivad loomaverd.
Diptera rühm on väga mitmekesine, kuna sellel on üle 100 000 liigi, mis täidavad erinevaid soodsaid ökoloogilisi rolle, näiteks tolmlemine või koostöö orgaanilise aine lagunemisega, samal ajal kui teistel liikidel on haiguste levitajatena sanitaarne tähtsus. Selles meie saidi artiklis räägime aga kõige levinumatest kärbeste tüüpidest, nende elukohast ja nende ökoloogilistest harjumustest.
Sõnnikärbes (Scathophaga stercoraria)
Kuulub perekonda Scathophagidae, on üldtuntud ka kui kollane sõnnikukärbes ja seda levitatakse põhjapoolkera piirkonnad, eriti Põhja-Ameerikas ja Euroopas, kus neid leidub rohkesti piirkondades, kus on suurem põllumajandustegevus.
Tegemist on väikese kärbsega, mille pikkus on umbes 1 cm. Isane on emasloomast veidi suurem ja samuti peaaegu kuldkollane. Selle nimi on tingitud asjaolust, et paljunemiseks ja munemiseks asub see suurte imetajate, näiteks hobuste, lehmade, metssigade või hirvede väljaheites. Sellel on looduses väga oluline roll, kuna see aitab kaasa loomsete jäätmete loomulikule lagunemisele.
Tsetse kärbes Glossina morsitans morsitans
See liik kuulub sugukonda Glossinidae, mistõttu on ta osa tsetse-kärbeste rühma ja asustab Aafrika savanni väga kuivadel aladel, täpsem alt Sahara-taguses Aafrikas. Kõige märjemal hooajal asub see savannis, kuid kuival hooajal liigub ta metsaaladele, kus on vari ja suurem õhuniiskus.
See on umbes 1,5 cm pikk ja nii isane kui ka emane on eranditult hematofaagne, see tähendab, et nad toituvad verest, seega suuosad on selle dieedi jaoks spetsialiseerunud ja seetõttu on need teatud tüüpi kärbsed. Emasloomade puhul võivad nad elada kuni 5–6 kuud, isased aga 3–4 kuud. Verd saadakse nii imetajatelt kui roomajatelt, lindudelt ja teistelt selgroogsetelt. Seda tüüpi kärbsed on Aafrika trüpanosomoosi põhjustava parasiidi Trypanosoma brucei, rahvasuus tuntud kui unetõve, vektor.
Stabiilkärbes (Stomoxys calcitrans)
Tuntud ka kui hammustav kärbes, leidub seda liiki Muscidae perekonnast ja kuigi see on levinud peaaegu kogu maailmas, selle päritolu on Aasias ja Euroopas. Tallikärbes on väga sarnane majakärbsega, selle pikkus on umbes 8 mm ning seda seostatakse ka inimeste ja kariloomade tegevusega, kuna ta on tallides ja aedikutes väga levinud, sellest ka oma nimi.
Veiste ja teiste aialoomade jaoks on see sanitaarse tähtsusega, kuna nii isas- kui emasloom toitub inimeste ja loomade verest ning võib olla mitmesuguste parasiitide ja bakterite, sealhulgas trüpanosoomide ja bakterid, mis põhjustavad siberi katku (Bacillus anthracis), aga ka muid haigusi, nagu brutselloos, hobusetõbi, aneemia jne.
Hobused (sugukond Tabanidae)
Kärbsed on nagu kärbsed, kuid suuremad, mistõttu peetakse neid sageli suurteks kärbseliikideks. Need koosnevad rühmast, mis koosneb rohkem kui 1000 liigist perekonnast Tabanus perekonnast Tabanidae. Need on dipteraanid, mille pikkus võib olla üle 2 cm ja on tuntud seetõttu, et mõned liigid on lisaks suurele suurusele pruunid või oranžid.
Need on päeval aktiivsed liigid ja kuigi nad võivad inimest hammustada, on neid sageli kohati veiste juures näha ning need võivad tõsise kaalukaotusega põhjustada väga valusaid hammustusi, kuna emased on hematofaagid, st toituvad verest, isased aga tarbivad nektarit ja õietolmu. Nende nõelamise valu on tingitud asjaolust, et nende suuosad on kohandatud nahka lõikama nagu käärid, seega toimivad nad nagu väikesed terad. Pildil näeme veisekärbes.
Avastage selles teises artiklis rohkem loomi, kes toituvad verest.
Pööningkärbes (Pollenia rudis)
See kärbseliik kuulub perekonda Pollleniidae ja on levinud Põhja-Ameerikas ja Euroopas Ta on umbes 1 cm pikk ja tema nimi on tingitud asjaolust, et kõige külmematel kuudel, sügisel ja talvel, jääb ta talveunne sellistes kohtades nagu pööningud või pööningud. See on laisem ja aeglasem kui muud tüüpi kärbsed ning on tavaline, et ta koguneb akende lähedusse või soojadesse kohtadesse, kuna on väga tundlik rõhu ja temperatuuri muutuste suhtes, mistõttu otsib varjupaika madalatel temperatuuridel, samas kui on kuum. ja on päikest, läheb lagedatesse ja metsastesse kohtadesse.
Vastsefaasis toitub ta vihmaussidest, täiskasvanud pööningul kärbes on taimtoiduline ja tarbib kõike mahlast õite või viljadeni.
Moscardones ehk kärbsed (sugukond Calliphoridae)
Kärbsetüüpide hulgast leiame ka kärbseid, kärbseid, kärbseid või kärbseid, kuna neid nimetatakse mitmeti. Nad on rühm enam kui 1000 liiki kärbeste perekonda Calliphoridae ja on kosmopoliitsed, st levinud peaaegu kõikjal maailmas, eriti troopilised ja parasvöötme tsoonid Need on umbes 12 või 13 mm pikad ja on tuntud oma säravate värvide poolest, mis ulatuvad metallist sinisest roheliseni.
Neid seostatakse putrefaktiivsete ja lagunevate ainetega, mistõttu kasutatakse kohtumeditsiinis palju liike, kuna nende arengujärgud määravad kindlaks surmaaja. Nende harjumuste tõttu on nekrofaagid ehk toituvad lagunevatest kudedest ja mõnest saavad isegi olulised taimeliikide tolmeldajad, kes neid tugeva lõhnaga ligi meelitavad.
Pildil näeme rohelist kärbsekärbest Lucilia caesarit.
Kodikärbes (Musca domestica)
Kahtlemata on olemasolevatest kärbsetüüpidest tuntuim see. See liik kuulub sugukonda Muscidae ja on üks levinumaid kärbseid, keda kodudest leida võime peaaegu kogu maailmas. Selle pikkus on 5–8 mm ja seda võib tavaliselt näha toidul päeval, mil ta on kõige aktiivsem, samal ajal kui öösel puhkab ta toidu lähedal.
Need võivad saada inimestele haiguste edasikandjateks, kuna toidule sattudes võivad nad nakatunud väljaheited ladestuda. See võib toimida parasiitide, bakterite, mis põhjustavad muuhulgas selliseid haigusi nagu salmonelloos, siberi katk või koolera, levitaja ning seda peetakse suuremaks kahjuriks kui sääski.
Kui need putukad tavaliselt häirivad teid või teie loomi ja kardate, et nad võivad mõnda haigust edasi kanda, avastage, kuidas kärbseid eemale peletada neid kahjustamata.
Nõhkkärbsed (perekond Psychodidae)
Nimetatud ka kui niiskuskärbsed või ööliblikad, need on teist tüüpi kärbsed, mis koosnevad erinevatest liikidest, kes elavad peaaegu kogu maailmas. välja arvatud väga külmades piirkondades. Need on väikese suurusega liigid, mille mõõtmed ei ületa 1 cm. Selle keha on lapik ja kaetud villidega, sellest ka nimetus "koi". See on väga levinud sellistes kohtades nagu vannitoad, äravoolud, kanalisatsioonitorud ja kanalisatsioonikanalid, kus on alati palju niiskust ja kus ta otsib toitu orgaanilistest jääkidest. Ta istub peaaegu alati, kuna on üsna passiivne ja lend on aeglane.
Need väikesed kärbsed ei kujuta endast ohtu inimesele, kuigi ka teised Psychodidae sugukonna liikmed võivad olla haiguse edasikandjad, nagu ka leishmaniaasi levitava Phlebotominae alamperekonna esindajad.
Puuvilja- või äädikakärbes (Drosophila melanogaster)
Väljakärbes, kes kuulub perekonda Drosophilidae, on ka üks tuntumaid liike maailmas. Selle nimi on tingitud asjaolust, et ta toitub ja paljuneb käärivates puuviljades. See on kuni 3 mm pikkune liik, millel on iseloomulikud punased silmad ja kollakas keha koos tumeda kõhuosaga. Lühikese elutsükli ja geneetiliste omaduste tõttu on seda tüüpi kärbseid kasutatud juba aastaid teadusuuringutes, eriti sellistes valdkondades nagu arengubioloogia ja geneetika. Sel põhjusel peetakse seda mudelorganismiks ehk kasutatakse paljude lihtsate arenguprotsesside uurimiseks ja mõistmiseks teistes erinevates organismides.
Lihakärbes (Sarcophaga carnaria)
See liik kuulub Sarcophagidae perekonda ja on levinud Kesk- ja Põhja-Euroopas, kuigi ta esineb teistes tsoonides. See on teistest kärbseliikidest palju suurem, kuna selle pikkus võib ulatuda 1,5 cm-ni, ja see on silmatorkav tema keha värvi poolest, mis on metallhall. Selle nimetus on tingitud toitumisharjumustest, kuna see kärbes settib lagunevale lihale, kus ta paljuneb ja vastsed arenevad, olles sagedamini suvel.
Tema lend on kiire ja väga tugeva suminaga ning teda peetakse väga oluliseks osade haiguste ja bakterite edasikandjaks, sest üldiselt on nad ühed esimesed, kes mädanenud liha korral lähenevad ja/või väljaheited. See on väga levinud kohtades nagu tapamajad, prügimäed ja kõikjal, kuhu koguneb lagunev orgaaniline aine.
Muud tüüpi kärbsed
Kuigi ül altoodud on kõige levinumad või populaarsemad kärbsetüübid, pole nad ainsad, sest peame meeles pidama, et see rühm koosneb tuhandetest liikidest. Siin on veel mõned kärbsetüübid:
- Puidukärbes (Pantophthalmus spp.)
- Vahemere äädikakärbes (Ceratitis capitata)
- Väike majakärbes (Fannia canicularis)
- Liivakärbes (Phlebotomus spp.)
- Sarvekärbes (Haematobia irritans)
- Droonkärbes (Eristalis tenax)
- Kurekärbes (Tipula paludosa)
- Lillekärbes (Syrphus ribesi i)
- Tiigerkärbes (Eristalinus taeniops)
- Lendav kärbes (Volucella pellucens)
- Paksjalgne hõljuklane (Syritta pipiens)
- Kollane kärbes (Laphria flava)
- Kollane kimalane (Bombylius major)
- Stiletto fly (Neoitamus cyanurus)
- Hoverfly (Merodon equestris)